Ape algus
Ape asub tasasel alal Vaidava jõe ääres. See väike linnake tekkis endise mõisa aladele. Aastal 1420 anti mõisamaa Hoppe-nimelisele isikule. Arvatakse, et nii mõis kui ka hilisem linn saidki nime selle perekonnanime järgi. Nimi arenes järk-järgult: Hoppenhof (tähendades “Hoppe mõis”) → Oppe → Ope → lõpuks Ape.
Hiljem andis palju panuse Ape arengusse parun Axel von Delvigs. Ta muutis mõisa eeskujulikuks majandiks, arendades piimakarjakasvatust, dolomiidi kaevandamist ja lubja tootmist.
19. ja 20. sajandi vahetusel hakati Lätis rajama kitsarööpmelisi raudteid. Sellel ajal asus Hoppenhofi mõis – kus elas parun von Delvigs – tänase Ape kohal. Parun andis korralduse koostada asula planeering rajatava raudteejaama ümbrusesse. Just siis hakkas kujunema Oppese asula. Tollal olid asulad tihedalt asustatud piirkonnad, millel veel polnud linnaõigusi.
Linna süda hakkas arenema raudteejaama ümber. Esimesed tänavad Oppeses olid Jaama tänav, Posti tänav ja Veski tänav. Esimesed elumajad ehitati Jaama tänavale ning avati esimene kõrts. Posti tänav viis Vaidava jõe ääres asuvate Paleja karjalautadeni. Veski tänav viis vesiveskiteni, kus jahvatati jämedat jahu. Raudteejaama juurde rajati postijaam 10 hobusega.
Aastaks 1911 oli Oppesel 47 maja ja 571 elanikku. Linnas tegutsesid postkontor ja telegraaf, kõrts, riiklik viinapood, kaks teejoomiskohta, põllumajandusselts, mitmesuguste igapäevakaupade pood, mitmed lina ja vilja kokkuostjad, neli väikekaupmeest, kaks pagarit, neli kingseppa, kaks seppa, kaks rätsepat, üks lihunik, üks nahatööline ning A. Celmiņši fotograafiastuudio. Turupäev toimus Oppes kolmapäeviti, loomade müük aga Palejas. Kogu see tegevus leidis aset mõisamaadel.
Algul arenes Oppe kui aktiivne käsitöö ja kaubanduse keskus. Hiljem hakati seal tegelema ka tootmisega – puidutöö, dolomiidi kaevandamine ja töötlemine said järjest olulisemaks.
11. veebruaril 1928 võttis Läti Vabariigi parlament – Saeima – vastu seaduse, millega anti mitmele asulale linnaõigused. Nende seas oli ka Ape. Sellest hetkest sai Apest ametlikult linn. Sel ajal oli Apes, välja arvatud Jaunroze ja Jaunlaicene kihelkonnad, 233 kinnistut, 30 tellismaja ja 80 puumaja. Linnas elas 983 elanikku. Ape esimene linnapea oli Jēkabs Ķikulis.
Apes tänapäeval nähtavad ajaloolised hooned on enamasti ehitatud ajavahemikus 1910–1930. Neid ehitati kohaliku dolomiidi ja tellistega. Paljudel hoonetel on iseloomulikud “tuuleliistud” – erilised puidust detailid katuseäärtes, mis muudavad linna arhitektuuri ainulaadseks.
Jaama ja Posti tänava ristmik on Ape liikluse ja kaubanduse keskpunkt olnud juba ammusest ajast. Enne Teist maailmasõda asusid siin väikepoed, kõrts, hotell ja pagaritöökoda. Tänapäeval leiab siit kauplusi, juuksurisalonge ja kortermaju.
Ape vapp kinnitati 1938. aastal. Vapil on sinisel kilbil hõbedane joon, mis sümboliseerib teid, mis linna läbivad. Vapi ülaosas on väiksem kilp Läti rahvuslipu värvides – see sümboliseerib, et Ape on osa Lätist.
Ape ajalooga saab põhjalikumalt tutvuda Elīna Zālīte mälestusmaja ajalootoas, mis asub aadressil Dzirnavu tänav 24. Seal on interaktiivne väljapanek, kus saab uurida Ape minevikku. Helisahtleid avades saab kogeda elu endises Hoppenhofi mõisas.
Soovime Sulle huvitavat rännakut läbi Ape ajaloo!