Väike rong Apes
Apes saab endiselt ette kujutada väikese kitsarööpmelise rongi huilgamist ja mühinat. Need ei ole vaid helid; väike kitsarööpmeline rong on üks Apes tähtsamaid lugusid, mis sai alguse üle 100 aasta tagasi.
Unelmast raudteelõiguni
19. sajandi lõpus tekkis Venemaa keisririigis, Vidzeme piirkonnas, kitsarööpmelise raudtee idee. Selle idee autorid ja maamõisnikud lõid “Vidzeme lähenemisraja seltsi” ning plaanisid raudteeliini kaubavedudeks. 15. augustil 1903 avati kitsarööpmeline raudteeühendus Pļaviņast (Stukmaņi) Valkasse. See ühendas kauged asulad Vidzeme piirkonnas ja oli oluline nii rahuajal kui ka sõja ajal. Väike rong ei transportinud mitte ainult kaupu ja inimesi mööda seda liini, vaid tähistas ka edasise arengu algust.
Paruni unistus Apes
Apes arengu juures mängis olulist rolli parun Axel von Delvig. Just tema tagas, et raudteeliinil oli planeeritud peatus Apes, muutes selle oluliseks paigaks marsuudil. Parun aitas rajada Ape jaama, arendas linna ümbrust ning andis tõuke kohaliku majanduse arengule. Kitsarööpmeline rong ühendas kohaliku kaugega.
Läbi sõdade ja hävingu
Raudtee ajalugu ei puuduta ainult tehnoloogiat, vaid ka inimesi ja ajastuid. Esimeses maailmasõjas ja iseseisvussõjas sai raudteeliin kannatada. Seda kontrollisid erinevad väed – vene, saksa, nõukogude ja eesti. 1919. aasta kevadel leidis Lūšakrogi lähedal aset “Ape lahing”, kus osales ka eesti soomusrong. Kui väed taandus, jäid maha valusad vaatepildid – paisud olid hävinud ja infrastruktuur oli häiritud.
Kuid 1921. aastal hakkas raudtee taas elama – rongiliiklus taastati jälle Gulbenest Valkasse. See liin muutus Vidzemes ainukeseks kitsarööpmeliseks raudteeks, mis ületas kaks korda riigipiire.
Teise maailmasõja ajal põhjustas saksa armee taganemine jälle suuri hävitusi. Pärast sõda, 1945. aastal, hakkasid rongid sõitma Gulbenest Ape ja hiljem Valgasse. Endised puidul ja sütt kütetavad aurulokomotiivid asendati järk-järgult diiselrongidega TU2. See rong töötas vaiksemalt ja raudtee ajalugu jätkus.
Väike Rong On Vaikne, Kuid Lugu Elab Edasi
1970 aastal suleti raudtee Ape ja Valga vahel ning 1. jaanuaril 1973 suleti lõik Ape ja Alūksne vahel. Raudteed demonteeriti. Varem asus Ape jaama hoones restoran “Restor”, kuid pärast raudtee sulgemist muudeti hoone kauplusteks ja hiljem bussijaamaks. Täna ei ole hoone enam aktiivses kasutuses, kuid see kannab endiselt oma ajaloo essentsi. Jaamaülemate maja ja väike kaalumaja on säilinud tänapäevani.
Roheline Jätkamine
Kuigi vanu raudteid ei ole enam, jääb kitsarööpmeline rongi tee alles. Läti ja Eesti “Roheline Raudteed” projektis on rajatud ilus rada jalgratturitele ja matkajatele sinna, kus varem kulges raudtee. See rada ulatub Ape linnast Eesti piirini, liikudes edasi Monistisse ja Valka. Rada on 3,8 km pikk. Projekt hõlmas raja parandamist, infotahvlite paigaldamist ja isegi silda üle Jašupīte jõe taastamist. Kohalikud nimetavad seda “Demograafia sillaks”, mis sümboliseerib ühendust mineviku, oleviku ja tuleviku vahel.
Ape – Kohas, Kus Kitsarööpmeline Rong Veereb Südametes
Kuigi kitsarööpmeline rong ei sõida enam raudteel, mäletavad inimesed Apes seda endiselt. Rong on nagu sild erinevate põlvkondade vahel. Väike rong võib tunduda lihtne ja vaikne, kuid tal on suur lugu Ape, linna loomise ja arengu kohta. Ape on võib-olla väike, kuid see on linn, millel on suur süda. Linn, mis on suutnud erinevatel aegadel säilitada oma väärtused.
Uue projekti “Roheline Raudteed II” keskmes on väike kitsarööpmeline rong. Uus rong luuakse stiliseeritud lokomotiivi ja vagunina. See sümboliseerib “Ape” peatuspaika, kus inimesed saavad puhata, õppida uusi asju ja kuulda lugu Apest ja selle ajaloost. Siin saavad külastajad mitte ainult pilte teha, vaid ka rohkem teada “Rohelistest Raudteedest”. Samuti saavad nad teada, kuhu edasi minna, ületades “Demograafia silla” üle Jašupīte jõe Eesti suunas.
Rohelistest Raudteedest rohkem teada saamiseks külastage veebilehte: www.greenrailways.eu