Cērtene linnamägi on Smiltene ajaloo vanim tunnistaja ning selle uurimislugu on üks pikimaid kogu Lätis. Kindlustuse tüübi ja võimsuse poolest peetakse seda kindlusrajatiseks, milliseid ehitati muistsete kihelkondade keskustesse.

 

Cērtene linnamäe ajalugu

• Cērtene linnamägi asub Cērtene jõe umbes 25 meetri kõrgusel järsul vasakkaldal.
• Et muuta linnamägi ligipääsmatuks, on selle ümber kaevatud kuni 12 meetri sügavune vallikraav. Kraavist välja kaevatud pinnas on kuhjatud nii linnamäe platoo (läbimõõt umbes 60–70 m) servadele kui kraavi vastaskülgedele.
• Linnamäe ida- ja edelanõlval paiknevad kindlustatud eellinnuste kohad.
• Umbes 100 meetrit linnamäest ülesvoolu ületab Cērtene jõe ligikaudu 100 meetri pikkune, 8–9 meetri kõrgune ja vundamendi juures umbes 30 meetri laiune tamm, mis on suurim hüdrotehniline rajatis Läti linnamägede juures.
• Cērtene linnamäge kirjeldas juba 1794. aastal ja joonistas selle plaani tuntud tollane kartograaf Ludwig August Mellin. Tema joonistatud Cērtene linnamäe plaani avaldati hiljem korduvalt erinevates väljaannetes, kuna linnamägi oli kogu 19. sajandi vältel uurijate huviobjektiks.
• 1882. 1882. aastal tehti linnamäel väikesemahulisi kaevamisi baltisaksa uurijate Adalbert Bezzenbergeri (1851–1922) ja August Johann Gottfried Bielensteini (1826–1907) juhtimisel. Need olid ühed esimestest arheoloogilistest väljakaevamistest Läti linnamägedel.
• K. von Löwis of Menar samastas 1922. aastal ilmunud raamatus „Burgenlexikon für Alt-Livland“ Cērtene linnamäge 1359. aastal dokumentides esmakordselt mainitud kindlusega „castrum Smiltiselle“.
• 1926. 1926. aastal mõõdistati ja kirjeldati Cērtene linnamäge Muinsuskaitseameti linnamägede ekspeditsiooni poolt E. Brastiņši juhtimisel. Proovikaevamiste käigus ei õnnestunud Brastiņšil leida nõude kilde ega muid leide, kuid tuvastati umbes 50–60 cm paksune kultuurkiht, mille all asus puhas, hele luite­liiv.

 

Turismi- ja puhkevõimalused

• Cērtene linnamäe ümbrus on metsane, künklik ja tiheda rajavõrgustikuga. See sobib nii rahulikeks jalutuskäikudeks kui sportlikeks tegevusteks.
• Talvel on see populaarne paik puhkuseks perega – alal leidub arvukalt teid ja radu, mida mööda saab kelgutada. Kuna mootorsõidukitega liiklemine Cērtene linnamäe ümbruses ei ole lubatud, saab siin turvaliselt talverõõme nautida. Pärast aktiivseid tegevusi on võimalik end soojendada ja keha kinnitada piknikukohas lõkke ääres.
• Cērtene linnamäe jalamil Cērtene heinamaal („Cērtenes pļaviņa“) on puhkamiseks olemas lehtla laua ja pinkidega, lõkkeplats ning lai puhkeala.
• Teede ja radade ristumiskohtadesse on paigaldatud suunaviidad.
• Alale on paigaldatud mitu kohaliku käsitöölise loodud skulptuuri, mis on valmistatud muistendi motiivide järgi.
• Cērtene linnamäe territooriumi kõrval, Veldese iela ja Drandu iela ristmikul, on olemas parkla. Siia on paigaldatud tähis ja linnamäe territooriumi kaart.
• Linnamäe heinamaale saab sõita autoga, kuid tuleb arvestada, et tee lõpuosa kulgeb üle niidu, mis märja ilmaga muutub poriseks.

• Cērtene linnamäe territooriumile ei ole rajatud tähistatud jalgrada, kuid Smiltene valla turismiinfokeskus pakub ettevalmistatud navigeerimisfaili (GPX) 4 km marsruudiga, mis hõlmab kõiki linnamäe metsade olulisemaid ja kaunimaid paiku.
• Marsruudi GPX-fail on leitav siit.

 

---

Muistend

Perioodilise väljaande „Darba Karogs“ 23. aprilli 1988. aasta numbris avaldati artiklisarjas „Muistse Talava muistendid ja pärimused“ Māris Birkenfeldsi saadetud rahvasuust kuuldud muistendi üleskirjutus Cērtene linnamäe kohta:

„1984. aastal meenutas jutustaja Gorčika üht muistendi Cērtene mäe kohta, mida ta olevat 1900. aasta paiku kuulnud oma vanaisalt (täpsemaid andmeid jutustaja kohta M. Birkenfelds ei ole kirja pannud). See olnud nii ammu, et keegi ei mäleta enam, millal see täpselt aset leidis. Muistsel ajal olnud sellel mäel linnus, kus elasid inimesed ja võlaorjad. Siis tabanud maad suur õnnetus, sest kaugelt ilmunud hulkurid, kes tapsid, rüüstasid ja põletasid kõike, mis ette jäi. Seepeale kutsunud ühe isanda poeg rahva võitlema. Mehed jätnud põllud maha, kogunenud kokku ja läinud lahingusse. Kodudesse ja linnusesse jäänud vaid lapsed, raugad ning emad tütardega. Lahing kaugetes laantes olnud väga äge, palju kaasmaalasi jäi sinna, kuid vaenlane sai siiski alistatud. Kuid hiljem, kui nad tagasi pöördusid, valitses kodukandis sünge vaikus – kuulda oli vaid õnnetust kuulutavaid ronkade ja vareste kraaksatusi. Esimesena jõudis linnamäele üks hõimupealik nimega Druvvaldis. Ta nägi, et linnus oli maha põlenud ja inimesed hukkunud, ning kiirustas oma kaaslaste juurde. Oma sõdalastele öelnud ta: „Võtke end kokku vennad, meil pole enam midagi muud kui vaid oma maa!“ Kõik läksid uuesti lahingusse, ainult Druvvaldis jäänud koos mõne kaaslasega oma lähedasi matma. Kui ka viimased abilised olid lahkunud, jäi Druvvaldis sinna üksinda, et oodata oma viimast tundi. Tema vaim elavat seal tänini ja käivat igal tulijal selja taga. Kuid suvise pööripäeva keskööl olevat võimalik näha nii Druvvaldist kui ka põlevat linnust.“