Mõisakompleksis on säilinud ja kasutusel mitmeid arhitektuuriliselt väärtuslikke hooneid. Kompleksi kuuluvad teiste seas õlletehas, õllemeistri ja aedniku elamud, kasvuhoone, jääkelder, tallid, tallimeistri ja kutsari elamu ning muud ehitised. Kokku asub Gaujiena mõisa alal 30 riikliku või kohaliku tähtsusega kaitsealust mälestist, sealhulgas 21 hoonet. Kuigi kõiki hooneid saab vaadelda väljastpoolt, on külastajatel võimalik nendega lähemalt tutvuda giidi saatel.

Gaujiena mõisa peahoonet nimetatakse sageli Gaujiena lossiks.

Gaujienas, Gauja jõe paremal kaldal on palju allikaid. Neist kõige tuntuim asub mõisa õllepruulija endise maja Anniņas kõrval. Kohalikud vanemad elanikud räägivad, et see allikas oli muistsete lätlaste pühapaik. Parun Julius von Wulf lasi umbes 1850. aasta paiku allikale rajada dolomiitkividest ruumi. Allika väljavoolukohta müüriti avatud suuga lõvipea ning vesi hakkas voolama justkui lõvi suust. Seetõttu kutsutakse seda püha allikat alates 1850. aastast Lõvisuuks (läti keeles Lauvasmute). Allikavesi on väga selge, puhas ja maitsev. Gaujiena elanikud on sajandite jooksul joonud selle allika tervendavat vett ning usuvad, et see on andnud neile jõudu, tervist, tarkust ja inspiratsiooni üllasteks tegudeks.

Gaujiena mõisa ajaloost

• Alates 1702. aastast kuulus Gaujiena Venemaa alla. Mõisate reduktsiooni käigus konfiskeeriti mõisad ning kõik valdused läksid riigi omandusse.
• 1745. 1745. aastal kinkis riik kogu Gaujiena mõisakompleksi Schleswig-Holsteini õukonna marssalile, parun Bernhard Reinhold von Delwigile.
• Parun Delwigil oli neli poega – andekad ja energilised mehed, kuid ühtaegu ka püstihullud ja priiskajad. 1780. 1780. aastal suri vana marssal ning valdused jagati kolme poja vahel, kuna vanim poeg Thure Karl oli suundunud teenistusse Venemaale.
• 1818. 1818. aastal sai Gaujiena mõisa enda omandisse Adolf von Wulf.
• 1830. aasta paiku ehitati mõisahärra hoone ning 1838. aastal ehitati mõisarahva korterid, majandushoone ja selle teisele korrusele viiv kaldtee. Hoone lõunatiiba kohandati 1886. aastal. von Wulfi poolt asutatud Gaujiena vabatahtliku tuletõrje seltsi vajadusteks.
• 1850. aastal ehitati 52 toaga klassitsistlikus stiilis uus loss – sammaste, frontooni ja pilastritega, laemaalingute ning parkettpõrandatega. Lossi peasissepääsu treppi valvavad kaks lamavat lõvi.
• Lossi ehituse viis lõpule parun Julius von Wulf, kes oli tuntud oma hea huumorimeele poolest. Atzelet ehk Gaujienat pidas ta Euroopa keskpunktiks, mistõttu nimetas ta lähedal asuvad talumajad Euroopa suurlinnade järgi: Berliin, London, Wiesbaden, Pariis ja teised.
• 1872. 7. septembril sängitati vastvalminud ja pühitsetud kabelisse Wiesbadenis maha lastud Gaujiena mõisniku Julius von Wulfi palsameeritud põrm. Kabeli rajamise tellis Juliuse abikaasa Charlotte von Wulf. Hiljem sängitati kabelisse ka teisi Wulfide suguvõsa liikmeid.
• 1918. 1918. aastal, kui Läti taastas oma iseseisvuse, lahkus parun von Wulfide suguvõsa Gaujienast ja suundus Saksamaale.