Kirik pärineb 14. sajandist. Aja jooksul on kirik mitu korda saanud kahjustada ja on ümberehitatud.

1577. 1577. aastal vallutasid Raunat Vene väed, kes hävitasid kiriku. Taastatud kirik hävitati uuesti Rootsi–Poola sõja ajal.

Ajaloolised allikad näitavad, et 1613. aastal (17. sajandil) oli kirik katuseta, kuid 1724. aastal (18. sajandil) mainiti seda juba lagunenuna.

17. sajandi teisel poolel teenis siin üks esimestest akadeemilise haridusega vaimulikest – Jānis Reiters –, kes andis välja Meie Isa palve 40 keeles ning alustas Piibli tõlkimist läti keelde.

Kiriku juures on tahvel, mis mälestab vennastekoguduse liikmeid ehk hernhuutlasi, kes saavutasid Raunas populaarsuse 18. sajandi esimesel poolel. Hernhuutlaste tegevusel oli oluline mõju talupoegade vaimse kultuuri ja mõtlemise arengule.

1897. aastast kuni 1918. aastani oli Rauna õpetaja Ādams Jende – tuntud väikeste uurimuste ja õpperaamatute autorina.

Viimased ümberehitustööd toimusid 1937. aastal arhitekt Pauls Kundziņši eestvedamisel. Selle remondi käigus paljastati kiriku fassaadil vanad lubjakivist reljeefid – „Kristus ristil“ (13.–14. sajand, lõuna sissepääsu kohal) ning „Aadam ja Eeva“ (16. sajand, torni sissepääsu kohal), mis on ainulaadsed Läti kunstiajaloo mälestised. Kiriku altariosas avastati tüüpiline 17. sajandi kivist mälestusskulptuuri näide – esimese luteri õpetaja Georgs Grave hauaplaat, millel on viis medaljoni ja kirjad. Kiriku ümberehitamisel paigutati altariosa ebatavaliselt hoone lõunaossa. Lõuna–põhjasuund sai domineerivaks, kuna pärast põhjaseina lõhkumist ehitati asemele apsiid.

Kirikus on seinal mälestustahvlid Rauna koguduse liikmetele, kes langesid Esimeses maailmasõjas ja Rauna vabastamise lahingutes.

Praegu on Rauna Evangeelses-Luteri koguduses vaimulik Edijs Kalniņš. Eelneval kokkuleppel viib vaimulik teid 30-minutilisele ekskursioonile kirikus ja räägib selle ajaloost ning tänapäeva elust.

Rohkem teavet objekti kohta leiad Rauna turismi audiogiidi veebilehelt: pils.rauna.lv